neljapäev, 14. aprill 2016

Taani kiusamisteadlane: hirm kõrvalejäämise ees paneb lapsed teisi kiusama


Taani kiusamisteadlane: hirm kõrvalejäämise ees paneb lapsed teisi kiusama
"Kiusamine ei kao koos kiusajaga, see ei olene isikust, vaid tervest klassi ja kooli sotsiaalsest keskkonnast. Selle asemel, et küsida, mis kiusajal viga on, peaksime küsima, mis meie kooliklassikultuuris sellist käitumist soodustab ja selle vajalikuks muudab," rääkis Aarhus Ülikooli professor Dorte Sondergaard.
Pilt: Scanpix

Taani kiusamisteadlane: hirm kõrvalejäämise ees paneb lapsed teisi kiusama

"Kiusamine ei kao koos kiusajaga, see ei olene isikust, vaid tervest klassi ja kooli sotsiaalsest keskkonnast. Selle asemel, et küsida, mis kiusajal viga on, peaksime küsima, mis meie kooliklassikultuuris sellist käitumist soodustab ja selle vajalikuks muudab," rääkis Aarhus Ülikooli professor Dorte Sondergaard.

 "Järgmisena peame otsima lahendusi, kuidas saame seda kultuuri muuta nii, et ei tekiks olukordi, kus kiusamise mõte lastele pähe tuleb või see neile vajalikuks muutub."
Taani Aarhusi Ülikooli professori ja koolikiusamise uurimisega tegeleva grupi EXBUS (Exploring Bullying in School) liikme Dorte Marie Sondergaard juhtis oma ettekandes täna toimuval Lastekaitse Liidu rahvusvahelisel konverentsil "Kiusamisvaba elutee algab meist!" tähelepanu sellele, et vananenud kiusamisevastase võitluse meetoditest on pigem kahju, kui kasu. Karistades vaid kiusajat tegeletakse kiusamisteadlase sõnul vaid probleemi tagajärgedega, jättes selle tuumiku lahendamata ja süvendades seda.
"Traditsioonilised arvatakse, et kiusajad on eriti agressiivsed ja impulsiivsed, neil on positiivne suhtumine vägivalda, neil on vajadus domineerida ja puudub empaatia oma ohvrite suhtes.Ohver on aga passiivne, närviline, ebakindel ja nõrk," kirjeldas Sondergaard. "Nii kiusaja, kui ohvri käitumise juured arvati aga peituvat sassis peresuhetes ning eriti suhtes emaga, kes on kas liiga kontrolliv või liiga lubav."
Kiusamisteadlase sõnul on selline lähenemine küll lihtne ja lubab näiliselt olukorra kiirelt kontrolli alla saada, kuid paraku on ta ebaefektiivne. "See lähenemine lihtsalt ei tööta eriti hästi, mistõttu oleme kiusamise uurimisel viimase kümne aasta jooksul pigem keskendunud tervikolukorra ja kooliklassi kultuuri jälgimisele," rääkis Sondergaard. "Selle asemel, et keskenduda vaid ühele käitumisviisile või inimesele, vaatleme kiusamist kui keerulist sotsiaalset nähtust."
Kooliklassi kultuuri kujundamisel on tähtis roll nii õpilastel ja õpetajatel, aga ka muul koolipersonalil ja lapsevanematel, seda mõjutavad kõigi käitumine, kogemused ja harjumused. "Kõik faktorid ja jõud suhtlevad omavahel. Koolikultuur määrab lastele rollid - kiusajana, ohvrina või kõrvalseisjana. Tihti on ohver teises seltskonnas aga kiusaja," märkis professor. "Laste isikujooned mängivad küll rolli, aga neid on võimalik ümber kujundada ja muuta."
Kui ebaefektiivse individualistliku strateegia puhul keskendutakse vaid kiusaja karistamisele, siis Soondergaardi sõnul on palju tõhusam kogu kooli tervikuna käsitlev lähenemisviis, mida kasutatakse ka Lastekaitse Liidu programmis "Kiusamisest vaba lasteaed ja kool".
"Kiusamine ei kao koos kiusajaga, see ei olene isikust, vaid tervest klassi ja kooli sotsiaalsest keskkonnast. Selle asemel, et küsida, mis kiusajal viga on, peaksime küsima, mis meie kooliklassikultuuris sellist käitumist soodustab ja selle vajalikuks muudab," rääkis professor. "Järgmisena peame otsima lahendusi, kuidas saame seda kultuuri muuta nii, et ei tekiks olukordi, kus kiusamise mõte lastele pähe tuleb või see neile vajalikuks muutub."
Kiusamisvaba kooli loomiseks peab sisendama kõigile koolipere liikmetele väärikust. "Tavalähenemises suurendatakse vaid ohvri väärikust, kiusajaid aga häbistatakse, pöörates nii lihtsalt probleem ümber, seda tegelikult kaotamata," nentis professor.
Kiusamisteadlase sõnul on kiusamise põhjustajaks see, kui koolikeskkonnas muutub füüsiline, sotsiaalne või psühholoogiline gruppideks jagunemine liiga ekstreemseks, hoolimata sellest, kas see toimub taotluslikult või mitte. "Indiviidilt sotsiaalse tunnustatuse ära võtmine on  psühholoogilise piinamise vorm. Kõik inimesed vajavad kogukonda kuulumise tunnet, kui see tunne aga ohtu seatakse, suureneb kõrvalejäetuse ärevus. Sellest ärevusest võib välja kasvada kiusamine," selgitas Sondergaard.
Kõrvalejäetuse ärevuse leevendamiseks hakatakse kollektiivselt midagi või kedagi hukka mõistma - ühethoidmise tunne tekitatakse läbi ühise vastikuse kellegi või millegi vastu. "Kui lepitakse kokku, et mingi asi või tegevus on vastik ja nõme, mingi teine aga samas lahe ja tore, annab see grupile kindlustunde. See annab neile tunde, et neil on grupiga ühine vaenlane ja grupp nende vastu ei pöördu," rääkis professor.
Kiusamisohvri valik on professori sõnul täiesti juhuslik. "Kiusajad ise ei oska põhjendada, miks neile ohver ei meeldi, kuna põhjust lihtsalt ei ole. Nad kaitsevad end ise kõrvalejäetuse eest ja vastikuse objekt on valitud suvaliselt," märkis professor.
"Kiusamisse ei tohiks sekkuda nii, et proovitakse leida see ohvri omadus, miks teda kiusatakse. See on äärmiselt pinnapealne lähenemine," rääkis Sondergaard. "Sekkumine peab hõlmama tervet kooli ja klassi kultuuri, andma kõigile väärtus- ja väärikustunne, et ei tekiks hirmu kõrvalejäämise ees, mis omakorda soodustab kiusamist."
Õpetajad peavad kiusamisteadlase sõnul olema võimelised analüüsima klassi sotsiaalkliimat ja märkama ohumärke, et toimub liigne gruppideks jagunemine. "Peab aktsepteerima mitmekesisust ja korraldama tegevusti, mis kaasaksid kõiki. "

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ABOUT AUTHOR

Sirle juures

random posts